Eestile sobib jääda gaasiootele

Eesti ja Soome peaministri Taavi Rõivase ja Alexander Stubbi kokkulepet suure LNG-terminali ehitamisest Soome võib vaadata allajäämisena põhjanaabritele. Või siis tegelikult ammu otsustatud asja vormistamisena, kus suur vend võttis, mis suure venna oma, ja mille vastu olnuks üsna mõttetu võidelda.

Praktilise poole pealt hinnates on eeskätt kiire toruühenduse rajamist toetava Äripäeva arvates tegu siiski aruka kokkuleppega. Eestit ja Soomet ühendav gaasitoru Balticconnector tuleb ning paigas on ka suured tähtajad.

Esiteks võtab kokkulepe maha ühe seni õhus rippunud teema. Soomlaste senine leigus projekti vastu on mõistetav, kuna neil on taskus soodne pikaajaline leping Vene gaasi tarnimiseks. Liigne Euroopaga ühendumine võib seda isegi ohustada. Eesti poolel on aga nüüd tagataskus tugev stiimul soomlaste jaoks. Sest kui Soome pool regionaalse LNG-terminali rahastamise taotlust õigel ajal ei esita, saab Eesti palli enda kätte.

Rõhk vajalikele ettevalmistustele. Nüüd saavad asjaomased spetsialistid rõhku panna juba vajalikele ettevalmistustele, et jõuaks õigel ajal Euroopa Liidu kaasrahastust taotleda. Seda nii terminali kui ka gaasitoru osas. On ju see viimanegi veel praegu laskmata karu nahk, ent ELi selge suund energiajulgeoleku tagamisele euroliidu prioriteetide hulgast ilmselt niipea ei kao. Seega toetusraha suure tõenäosusega siia ka tee leiab, aga seda mõistagi vaid põhjaliku ja pädeva eeltöö korral, millele nüüd keskenduda.

Üks ebamäärasus gaasitoru tulevikus seisneb selles, et päris selge ei ole esmaspäeval sõlmitud kokkuleppe olemus. On see siis riikide ametlik kokkulepe või aumehelik käepigistus peaministritelt, kes võivad paraku iga hetk ametist priiks saada. Kui pigem see viimane variant, siis on oluline, et lepe ise saaks kõvema raami ning kehtiks ka võimalike võimumuudatuste korral nii siin- kui ka sealpool Soome lahte.

Gaasivaldkonna tulevik selgusetu. Eestis tekitab küsimusi ka gaasimajanduse valdkond laiemalt. Praegu on nii riigi kui ka ettevõtete tasandil võetud suund sinnapoole, et gaasi osatähtsust ja selle kasutamist tervikuna vähendada. Kas siis majanduslikel kaalutlustel ehk gaasi hinnast tulenevalt või tollesama energiajulgeoleku riskide vähendamiseks. Riigilt ootaks nüüd selgemat väljaütlemist, kas see suund jääb samaks. Sel juhul omandab Balticconnector Eesti jaoks tõepoolest pigem tagavaravariandi kui igapäevase vajaduse rolli. See võib osutuda kokkuvõttes soomlastele märksa olulisemaks, mis omakorda tõstab põhjanaabrite huvi selle võimalikult kiire rajamise vastu.

Oluline on gaasipoliitika selgus ka ettevõtjatele, sest peaministrite sõlmitud kokkulepe jätab ju igal juhul võimaluse rajada Eestisse kas või mitu LNG-terminali. Ettevõtjad saavad selle plusse ja miinuseid täpsemalt kokku lüüa ja oma otsuseid teha, kui lähteandmed olemas ning perspektiiv teada. Reaalsus võib olla ka see, et ühtegi pole mõtet ehitada, kui soomlaste oma üksi piisavalt efektiivne tuleb ning siinne gaasitarbijate turg on kokku kuivamas.

Võib panustada soomlaste jännijäämisele. Kokkuleppega jääb ühtlasi veel variant panustada sellele, et Soome jääb regionaalse LNG-terminali ettevalmistustega jänni ning selle rajamise järje saabki Eesti endale.

Kui me siis ikka veel soovime seda terminali Eestisse ehitada. Siin annab arutust ilmselt 2016. aasta, ent sellekski võimaluseks valmistumisega on nüüd selgem edasi minna.